Lumeroos - lootusekiir talvises aias

Foto: Mariliis Sirge
14.01.2022
Lumeroosid on kaunite õitega püsikud, kes õitsevad juba hilissügisest lumikatte all, et olla aednikule ühed esimestest varakevadistest rõõmutoojatest. Lumeroosid (Helleborus) on pikaealised püsikud tulikaliste sugukonnast. Liike on perekonnas 20, levides looduslikult Euroopa, Aasia ja Vahemeremaade mägipiirkondades. Olgu kohe öeldud, et kogu taim on mürgine, tähendades ka vahetus tõlkes „tapvat või surmatoitu“. Lumeroosidega toimetades kanna kindaid ning pese pärast käsi. Koduloomadele nad otsest ohtu ei kujuta, sest nad ei kutsu end sööma. Juured ja seemned on kõige mürgisemad taimeosad, kust mürk ei kao ka taime kuivades. Lumeroosidel on nahkjad igi- või talvehaljad rohelised lehed. Suvel moodustavad nad puhma, mis talveks jääb lume alla. Õied on liigiti erinevat värvi: rohekad, valged, roosad, purpurid. Tolmukad on kollased ja lisavad õiele sära. Juured on 50-60 cm pikkused. Kasvukohaks on parim kerge kallakuga poolvarjuline aia- või peenraosa. Kallak tagab liigse vee äravoolu, sest lumeroos hukkub liigniiskes keskkonnas. Samas armastab ta aasaringi parasniisket mulda ning poolvarjulises kohas ei kuiva pinnas nii kergesti läbi kui päikeses. Lehtpuude- ja põõsaste alune kasvukoht on ideaalne. Muld peab olema rammus ja kergelt aluselise reaktsiooniga ehk lubjane. Nipp, kuidas seda tagada: pista kord aastas lumeroosi juurte vahele jupp koolikriiti, mis laguneb mullas aeglaselt, luues aluselise keskkonna. Juured vajavad jahedamat mulda, seega hea on multšimine kompostiga. Nad armastavad ka lehekõdu. Mulla võib nende ümber katta ka kividega, et nad ajaksid oma juured nende jaheduse alla. Meie aedades on esindatud nii liigid kui nende sordid: |
|
![]() |
![]() |
![]() |
||
Must lumeroos peenras. | Musta lumeroosi vananev õis. | Kollased tolmukad. |
|
![]() |
![]() |
|
Purpur-lumeroosi avatud õied. | Purpur-lumeroosi nuppus õied. |
|
![]() |
![]() |
![]() |
||
Kaukaasia lumeroos õites. |
Kaukaasia lumeroosi õienupud. | Täpilise õiemustriga sort. |
|
![]() |
||
Õiterohke vinav lumeroos lopsaka lehepuhma taustal. |
|
![]() |
![]() |
![]() |
![]() |
|||
Erinevad topeltõielised sordid. |
Varakevadel, mil lumi juba sulab, eemaldada õite paremaks vaatlemiseks vanad talveräsitud lehed. Maapinna sulades kostita taimi kompostiga. Mineraalväetist võid anda näpuotsaga uhkematele sortidele. Suvel taga piisav mulla niiskus. Enne talve kata külmahellemad liigid ja sordid purustatud lehemassiga. Paljundada saab lumeroose nii seemnete kui jagamisega. Seemned idanevad hästi ning kui aias on erinevaid liike ja sorte, võib saada uusi ilusaid ristandeid. Seemned valmivad tavaliselt juuni lõpus-juuli alguses. Valmis seemned on musta värvi. Külvake need kohe sügavamasse potti, sest seemikute juured on pikad. Nad on valgusidanejad, ärge katke külvi mullaga. Vajavad enne külmasid idanemiseks sooja aega minimaalselt 2,5 kuud. Talveks jätke külvid õue kattes need lehtedega. Taime paljundamist jagamise teel tehke kevadel, enne taime kasvu. Lumeroosid on kehvad uuesti juurdujad, seega pigem istuta ta kohe püsivasse kasvukohta. Peale jagamist kasta taimi rikkalikult u 20 päeva. Lumeroosid on muutunud ka populaarseteks jõulupühade lilledeks. Neid saab ajatada selleks ajaks toataimena õitsema. Leidke õitsemise ajaks talle jahedam toanurgake. Peale õitsemist hoidke teda jahedamas ruumis, kastke mõõdukalt ning kevadel saab ta aeda istutada. Mürgist taime on kasutatud rahvameditsiinis närvi- ja vaimuhaiguste raviks. Usuti tema võimesse tagada igavene noorus. Ebameeldivad seigad on kasutamine keemiarelvana sõdades ja mürgina konkurentide või vaenlaste likvideerimisel. Oma mürgisuse tõttu kaasneb lumeroosiga ka mitmeid legende ja uskumusi. Teda kasutati uue aasta ilma ennustamiseks: kui vaasi toodud õied avanesid tuli hea ilm, nuppu jäävad õied tõid halva ilma. Lume all õitsejana peetakse lumeroosi ka lootuse sümboliks. Fotod Mariliis Sirge ja Aiasõber OÜ |